Filmile pildistamine, ehk fotograafia A ja O

Ilma fotograafia põhitõdedeta (teadmised ISO’st, avast ning manuaalsest seadistusest kokkuvõttes) on päris raske (aga mitte võimatu) manuaalses režiimis normaalset pilti välja võluda. Fotograafiaga alustades on päris tõenäoline, et kaugemale automaatrežiimidest ei jõutagi, mistõttu fotograafia põhitõed jäävad kaugeks ning hetk, mil ka abistav automaatrežiim käpad püsti tõstab ning hämarates oludes ainult välguga ülevalgustatud või vastupidi liiga tumedaid pilte jagab, on tavaline reageering, et tehnika on jama ja soperdas pildi ära. Kuigi lõpuni välja ei tasu välistada ka viimast, siis enamasti jääb soperdatud pilt valede seadete taha. Automaatrežiimi lummusest pääsemiseks on erinevaid variante: teoreetikutele on tänaseks turul lugematul hulgal loenguid, nii lähi – kui ka e-õppe vormis, iseõppijaid ja praktikuid julgustaksin kiikama fotoblogide ning foorumite poole, kust leiab häid ning mis kõige olulisem-kergesti mõistetavaid, näpunäiteid alustavale fotograafile, aga ka juba ennast natuke mugavamalt tundvale amatöörile.

Ise olen kunagi hallil ajal osalenud Eesti Foto poolt korraldatud ABC koolitusel, millest minu jaoks jäi fotograafia Da Vinci koodi murdmiseks selgelt väheks (ma tegelikult ei ole kindel, et selle tänaseni murdnud olen või et see üldse lõpuni võimalik oleks). Kõige paremini on mind õpetanud katse-eksituse meetod, ehk proovida, proovida, proovida ja veelkord proovida seni kuni pildid enam soperdised ei tule. Ja mõnikord ikka tulevad. Isegi 10 aastase kogemuse järel.

Iseõppimise kõige lollikindlam (aga mitte soodsaim) variant on filmikaamera! Jah, selline, mis Su vanaemal keldris seisab. Ma olen 98% kindel, et see ikka veel töötab! Algus on muidugi keeruline, sest kes enam mäletab või oskab meenutada kuidas film sisse käis, millised olid olulisemad põhitõed seadistusel ning kuidas kogu see looming kaamerast lõpuks kätte saada ilma, et kerimisprotsessi käigus filmi ära “kärsataks”. Lisaks sellele ei ole see odav lõbu. Kuigi antikvariaate leida on lihtne, küsitakse nende eest tänaseks juba korralikku hinda ning laadalt või turult ostes ei tea kunagi (müüja ise ka ei tea) kas asjandus endiselt töötab. Kõige lihtsam ja soodsam on proovida sobivat kaamerat leida sugulastelt-tuttavatelt. Margid, mida võiks silmas pidada on näiteks Zenit ja Fed, aga kindlasti on ka teisi, mis oma töö kenasti ära teevad.

Ajal, mil kogu fototööstus on liikumas absoluutse digitaliseerumise suunas, on hinda tõstnud ka filmitootjad. Keskmiselt jääb ühe filmirull hind 5€ kanti, kuid see sõltub filmi kvaliteedist, eriefektidest ning kaadrite arvust. Kui niiväga oluline ei ole veel piltide kvaliteet, siis müüakse enamikes poodides n-ö halvaks läinud filme, mis võivad olla letihinnast kuni 50% soodsamad.  Hakkajamad võivad endale filme tellida näiteks ebay’st. Mina soovitan kasutada FUJI colours filme. Päevastes oludes ajab ISO 200 kenasti asja ära kui plaanid pildistada õhtustel aegadel või näiteks sügisel kui päike enam nii kõrgelt ei käi, siis vali ISO 400. Kaadrite arvu valides ei tasu samuti väga hoogu minna. Filmikaamera puhul ei kehti tingimata ütlus “mida rohkem, seda uhkem”. Filmile pildistades hakkad oluliselt täpsemalt jälgima mida ja kui palju pildistad ning nii võib juhtuda, et 32 kaadri täis pildistamiseks kulub mitu nädalat kui mitte kuud. Lõpuks ei jaksa seda tulemust enam ära oodata ja viimased kaadrit täituvad suvaliste asjadega – aknalaual kasvavad taimed, naabri kass, toanurgas olevad sussid…

000030

Tõenäoliselt on see olnud filmirulli viimane kaader. Nagu näete, siis on vasak nurk ära “kärssanud”. Huvitav eriefekt igaljuhul 🙂

Kui endal kodus pimikut ei ole, siis tuleb ka ilmutamisele arvestada vähemalt sama summa, mis kulus filmile. Hea on see, et paljudesse kohtadesse saab kohale minna oma mälupulgaga, kuhu ilmutatud pildid digitaalselt kantakse ning igasugune paberimäärimine jääb ära. Kui lisaks digitaalsele lahendusele on plaanis pildid tellida kohe ka paberkandjale, peaks teenuse pakkuja juures eelnevalt kokku leppima, kas paberile lähevad ka lootusetult untsu läinud kaadrid. Enamik fotopoode trükib usinalt välja kõik negatiivil olevad kaadrid ja kasseerib nende eest ka tasu, kuigi neid hiljem kuskil kasutada ei saa. Vastutulelikumad teenusepakkujad võtavad kliendiga ühendust ning täpsustavad, mida sellises olukorras teha.

000024

Need toredad mustad ääred piltide ümber ei ole sinna tehislikult lisatud, vaid on jällegi vana filmikaamera teene

000022 2

Olgugi, et aastakümneid vanad, ei jää filmikaamerad tehniliste saavutuste ja võimaluste poolest alla digiajastu tehnikale. Vaadake kui kenasti on terav fookuses olev trepi osa ning ilusti udune taustale jääv

000007

Fokusseerimisega on nii, et see on üleni manuaalne. Kui digitaalse lahenduse puhul näed fotoka ekraanil kuidas asi fookusesse tuuakse, siis filmikaamera puhul jääb see võlu ära. Nii juhtubki mõnikord, et kaamera fokusseerib objekte oma suva järgi, aga tulemus on sedavõrd kunstilisem

000015

Olgu mainitud, et siin galeriis olevaid pilte ei ole täiendavalt töödeldud. Värvid ja kontrastid on jäänud paika just sellisel kujul nagu need filmirullilt ilmutati. Kas pole mitte suurepärane?

000028

Zenitist on võimalik välja võluda täiesti arvestatavaid makro-kaadreid

000022

Näide sellest, mis juhtub kui filmi kerimisel liiga rutakas olla-film ei olnud veel täielikult rulli sisse keritud, avasin kaane ning viimased kaadrid põlesid ära. Et pilt on tehtud päikeseloojangu ajal ei hävitanud see “äpardus” aga pilti, vaid lisas sellele huvitava efekti

000023 000001 000021 000018Mina olen pildistamiseks kasutanud selliseid kaameraid nagu FED3, mis oli kingitus minu keskkooli aegselt peikalt ning on tänaseks suure pildistamise käigus otsad andnud. Sellest on jubedalt kahju, sest see oli tõesti parim filmikaamera, mida ma proovinud olen! Järgmiseks tuli Zenit TTL, mille sain “päranduseks” oma tädimehelt, kes muuseas selle sama kaameraga töötades omal ajal leivaraha teenis. Ilmselt on see olnud kaameratest kõige uhkem, aga ka keerulisem kasutada. Proovimata kujul seisab veel üks FED5, mille saamislugu esimese hooga meelde ei tulegi.

Minu jaoks tegi kogu protsessi põnevaks see ootus, et milline tulemus seekord küll kaamera seest tuleb ning samal ajal võimalus juba tehtud piltide pealt õppida, mida ja kuidas paremini teha. Kokkuvõttes sundis see mind vaatama kaugemale kui automaatrežiimid iial suudaks ning süüvima manuaalrežiimi keerulisse, ent võimalusterohkesse maailma 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s