See on hästi hoitud saladus, aga nagu paljud (kui mitte kõik:)) algajad fotograafid, siis alustasin tegelikult ka mina looduse pildistamisest. Mis võiks olla lihtsam kui pildistada midagi, mis on kättesaadav iga ilma ja kellaga, küsimata tasu, kuid pakkudes omaltpoolt lugematud variatsioone?! Vähemalt teoorias, eksole. Ühel hetkel ma siiski mõistsin, et loodusfotograafina ei saa mul olla tulevikku kahel põhjusel: esiteks ei ole mul peaaegu üldse õnne vedamisele ja teiseks ei ole kannatlikkus minu suurim voorus. Viimasest jääb puudu  kui ebamugavates oludes tuleb tunde ja miks mitte ka päevi varjendis veeta, et see perfektne pilt jäälinnust saada (tegelikult olen mõelnud, et kunagi tahaks selle varjendis passimise ära teha, et ära proovida, kas see tegelikult ka nii hull oleks). Siin tuleks appi vedamine, tänu millele satuksin sellele ebatavalisele linnule lihtsalt niisama, metsas jalutades peale. See juhtuks kindlasti hetkel, mil mul on kaasas fototehnika koorekiht, mis jah (!) on nii muuseas ilmastikuolusid ning valgust arvesse võttes seadistatud. Not gonna happen, või mis!

Mingil eluperioodil loodusfotograafia minu jaoks siiski oli. Ma ei kirjeldaks seda kui harmoonilist ja õnnelikku kooselu, aga ütleme, et we had our moments! Loodus ei ole minu elust täielikult kadunud. Tänaseni eelistan pildistamist looduses, lihtsalt nüüd on põhifookuseks inimene.