Mul on väikeste lastega alati veider suhe olnud, esimese hooga ei oska me teineteisest midagi arvata, aga ei lähe kaua kuni leiame ühise keele. Teagi nüüd, kas olen lihtsalt lapsemeelne või on kõik väiksed inimesed, kellega kunagi “koostööd” olen teinud, otsustanud mulle lihtsalt halastada ja asjaga kaasa minna.
Laste pildistamisega on veel üks naljakas asi, nad ei püsi peaaegu mitte kunagi ja mitte ühtegi hetke piisavalt kaua paigal, et jäädvustada kaader, millel teravaid elemnte oleks vähemalt sama palju kui uduseid. Hiljem pilte sirvides aga ilmneb sadade või isegi tuhandete (nali, nii hull see asi ka ei ole) piltide seast kümneid selliseid, millel laste siirad emotsioonid on lihtsalt imetabaselt armsad. Mulle kui suurte emotsioonide austajale on see kui purk rohelisi oliive (ütleks, et suhkrusai, aga oliivid maitsevad mulle lihtsalt NII palju rohkem)!
Köitke oma präänikud kimpu ja tooge mulle! Lahutan nende meelt vähemalt sama palju kui nemad minu oma 🙂