Ma ei ole ennast kunagi poisilikuks tüdrukuks pidanud, ma lihtsalt ei ole kunagi väga suurt “ilus olemise” austaja olnud. Mul oli suur õnn üles kasvada omaealiste naabrilastega, kellega võisime väsimatult ukakat ja viite miinust mängida. Vahukommiroosa kleidi ja “õrnade” sukkade kandmine ei välistanud mingil juhul puu otsa ronimist või jalgpalli mängimist. Ja nii saigi, et minu viimase aasta suurim avastus oli, et korralikud naised panevad enne peole minemist jumestuskreemi alla primerit, et nägu peohoos läikima ei lööks ning teavad veel umbes sadat ilunippi, mille peale mina eladeski tulla ei oleks osanud.

Et minul jäi ilmselgelt  varases nooruses see etapp vahele, kus ma salaja ema kontsakingi proovisin või meigitoodetega eksperimenteerisin, siis on viimane aeg selleks nüüd. Tänu fototööle on mul olnud võimalus teha koostööd jumestuskunstnikega, kes külvavad oma pintslipuudutustega puhast maagiat! On täiesti okei, et avastasin “nukkudega mängimise” enda jaoks nüüd, olles 24-aastane 😀

Minu lemmikud laupäeva hommikud on need, kus ma tean, et mind ootab ees midagi uut. Täna oli üks sellistest hommikutest. Boonusena säras sinises taevas päike ning kraadiklaas oli lõpuks end üle viie soojakraadi venitanud. Linn alles haigutas uniselt kui mina juba entusiastlikult Viru tänava lillemüüjate suunas kiirustasin. Kõik vajalik pildistamiseks kokku nopitud, ootas Maarja mind oma imearmsas kesklinna korteris soojade pirukate ning aurava kohviga. Selliste hommikute ja inimeste nimel on tasus “kapist” välja tulla küll! 🙂